[KNR] Eesti kohanimeraamat

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
● Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas. – MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Jüri2 ‹-sse› Jür – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jürgens.
● Jüri kihelkond tekkis P. Johanseni oletusel 1224, oma nüüdse nime on ta saanud kiriku nimipühaku (ladina Georgius) järgi. Varasem nimi oli Vaskjala kihelkond (1241 parochia Waskæl, 1435 Waschel, 1546 Waschkell), seda kasutati XVI saj-ni. 1586. a revisjonis on juba Kirchspiell Sanct Georgen. Taani hindamisraamatus esineb samas tähenduses Ocrielæ kylægund, st muinaskihelkond. Seda on tõlgendatud mitmeti, mh kui vigast nimekuju, mille asemel peaks olema nt Otrielæ, st *Otriälä (tuletis isikunimest Oteri), või kui Järveküla rööpnime Heckelal’i teisendit (P. Johansen). Pakutud on ka tõlgendusi ohr ’rohke, rikkalik’ või ’oder’ + jala (P. Alvre); *Otsrävala (A. Vassar) või „väike Rebala ~ Rävala“ (ladina ochre ’ooker’, st Rebala nimetõlge + vähendusliide -la omastavas käändes, L. Meri). J. Põldmäe seostab nime rauasulatuskohtadega, mida Jüris on leitud mitu (ladina ochros ’soomaak’). Küllalt usutava seletuse on eelnevatele tuginedes pakkunud V. Kõressaar: Ocrielæ on Vaskjala tõlge ladina keelde, vask võib tähendada ka metalli üldiselt. Ta oletab lähtenimeks *Vaski+ala, arvates, et tegu ei ole jala-lõpulise nimega. Märgitagu siiski, et Ocrielæ võib olla ka segakeelne nimi: algusosa on tõlgitud (kusjuures ebatäpselt, sest vask on ladina keeles cuprum või cyprum), lõpp aga jäljendab eesti kohanime jala-lõppu. ¤ Harju maakonnas olevat Jüri kirikut ei ole jõutud kuidagi ülesse ehitada. Mis päeval ehitud, see ööse maa sisse vajunud. Viimaks läinud ehitaja meister targa juure nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet sorti salarohtusid ja käskinud järgmisel neljapääva öösel neid rohtusid sisse võtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tuleb teha. Mees teinud nõnda ja näinud unes, et keegi teda käskinud: „Võta kolm Jüri-nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam maa sisse.“ Ehitusemeister võtnud enesele pääval mehi abiks, võtnud mõisaväljal tööl olejate hulgast kolm Jürid. Kirikut saadud nüüd üles ehitada ja pandud kiriku nimeks Jüri kirik. (1893) – PP
Alvre 1984b: 47–48; Bfl: I, 160, 1279; Joh LCD: 187, 211; KM: E 5568 (16) – 1893; Kõressaar 2003: 131–132; LCD: 47r; Meri 1976: 381–383; Põldmäe 1983: 505–506; Põldmäe 1991: 9–10; Rev 1586: 84

Kasari ‹Kasari ~ -sse› Kir – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, jõgi, mõis, sks Kasargen.  C2
● Nimi on tulenenud mõisa omaniku Kasari Baranoffi nimest, ta omandas ala Liivi sõja ajal XVI saj. 1565 oli veskikohale asutatud piiskopimõisa nimi veel Kiwisell, vrd seal XVI saj algul Kuri Caupi molitor in Kivißell. Mõisa juurde kuulunud Kasari küla eelkäija oli 1534 Klein Keszküll ’väike Keskküla’ (↑Keskküla), veel 1798 on Kasari küla kohal Mellini kaardil Kl. Keskül. 1920. a-tel Kasari asundus (ajuti kirjas külana), al 1977 küla. Kasari tuleb jõenimena esile XVII saj (1676 Kassarischen heiligen Bach, 1689 Cassariske Bäcken). Kasariga on 1977 liidetud ↑Kurgema küla. ¤ Kasari mõisas oln vanasti kasarm. Sellest see nimi tulnd. Soldatid teind selle Kasari-poolse paisu. Palati asemed Ribi karjamaal, kaks-kolm tükki, neljakandilised. (1936) – MK
BHO: 194; EAA.1.2.932:8, L 6; EAA.1.2.941:462, L 453; KM: ERA II 195, 363 (2) – 1936; Monumenta: I, 7; Stackelberg 1928: 135

Keskküla1 [`kesk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kir – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Kesküll, 1534 Groodt Keszküll, Klein Keszküll (külad), 1539 Keskull maior, Keskull minor.  C2
● Varem kaks küla, suur ja väike. Väikesest arenes XVIII saj välja ↑Kasari, suurest Keskküla mõis. Mõisa täpne tekkimisaeg pole teada, 1798 on ta mõisana Mellini kaardil (Gr. Keskül). 1920 a-test asundus (ajuti kirjas külana), al 1977 küla. Nime lähtekohaks on kesk ’keskmine’. Vrd Keskküla2. – MK
BHO: 221; Stackelberg 1928: 134, 135

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
● Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970). – ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130

Metsküla4 [`mets‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), u 1900 Метсакюля.  C1
● Algselt näib selle nimega olevat tähistatud kõiki mõisa hajatalusid vastu Märjamaa piiri (kaartidel vahel ↑Rõkalu, vahel ↑Nõmmküla kohal), hiljem on see kitsenenud kõige lõunapoolsemate Raikküla talude nimeks. Praegune Metsküla koosneb kahest ajaloolisest külast: Suitsu (1725 Sutzo Hans jt) loodes ning Sääsküla (1476 Sesskull, 1798 Säskül, 1871 Seaskül) kagus. Suitsu külaga saab ehk samastada veel varasema küla, mille õiget nime on raske kindlaks teha (1476 Kouwenputh, 1540 Kauwenpitte, 1545 Capida ja Kahepidem, 1574 Kahoxeda, oletatavasti sama kohta märgivad Kahona hajatalud XVII saj II poole kaardil). – PP
Bfl: I, 317;  EAA.1.2.C-IV-108; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 261; Schmidt 1871; Vene TK 42

Mustanina [musta‿nina] ‹-sse›, kohalikus pruugis Mustana Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Vana-Sõtke mõis), 1903 Мустанина, 1913 Mustanina m(ois) (karjamõis); sks Schwarzwald (karjamõis).  A3
● Mustanina oli Türsamäe karjamõis, mis tehti mõisa metsavahikohast. Metsavahikohast läänes olevat sood kutsuti samuti Mustanina sooks. Võimalik, et metsavahikoha nimi on tekkinud loodusnimest või tõrvapõletamisega seotud talupoja lisanimest. Küla tekkis pärast Vabadussõda, kui sõjast osavõtnutele maad jagati. Mustaninaga liideti 1977 Sirgala küla (talud, mis ei kuulunud ↑Sirgala linnajao piiresse). Mustanina piires on ka endised külad Metsküla (1796 Metskül), Putki (1913) ja ↑Viivikonna ehk Vana-Viivikonna; need hääbusid pärast Teist maailmasõda. – MK
EAA.3724.4.1775; EVK; KNAB

Purtse [`purtse] ‹`Purtse ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Alt-Isenhof, Purtz (kuni 1842), 1241 Purdus, Purdis (küla), 1421 Purdes (mõis), 1732 Purtsi, 1796 Purtse Külla.  C3
● Mõisast on teateid 1421. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Purtse külaga. L. Kettunen on Purtse nime lähtekohaks pidanud sõna purre : purde (purres, purdes : purde) kerge silla tähenduses. V. Reimaa on tähelepanu juhtinud Purtse nimega seoses sõnale purde ’allikas’ vepsa keeles. Kuna Purtse asub jõe kaldal, siis on põhjendatum lähtuda eesti sõnast. Purtse ja Püssi mõisa saksakeelne nimi Isenhof tuleneb Purtse jõe saksakeelsest nimest Ise, mis omakorda võib pärineda eestikeelsest Hiisküla ehk Iisküla nimest jõe keskjooksul Hirmuse ja Maidla vahel (1465 Iskül, 1796 karjamõis Yskul). Purtse külaga on 1977 liidetud Purtse-Liiva (1796 Liwa, kõrts) ja Purtse-Uueküla (1726 Udenküll). – MK
EO: 240; Joh LCD: 556; Mellin; Reimaa 2007: 170; Rev 1725/26 Vi: 152

Sagadi ‹Sagadi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Saggad, 1469 Saccadi (mõis ja küla), 1517 Saggad (mõis ja küla), 1586 Saggadt (mõis), 1699 Saggad (küla), 1732 Saggati (mõis), 1844 Saggat (küla, mõis), u 1900 Саггади (mõis).  C2
● E. Tarvel on arvanud, et küla on olemas olnud juba muinasajal, kuigi kirjalikesse allikatesse ilmub nii küla kui ka mõis alles 1469. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Sagadi asundus, mis 1977 liideti Sagadi külaga. Praegune Sagadi küla koosneb ajalooliselt eri aegadel tekkinud Sagadi-Väikekülast (lääneosas), Sagadi-Suurekülast (keskel) ja Sagadi-Altkülast (loodes). L. Kettunen on pakkunud, et nimi tuleb asustuse laadi tähistavast omadussõnast sage (paik on lage, talusid on hõredalt). E. Tarvel aga oletab, et nimi sisaldab muistset isikunime, mida tuleb ette ka nt kohanimedes Sakala, Sakla, Saka, sm Sakola. Liide -di võib olla mitmuse tunnus -de, sest perekonnanimedes esineb ka mitmuse omastavat vormi. P. Alvre toob Sakala nime juures välja, et selle sõnalisi vasteid on nähtud murdevormides sakas : sakad ’känd’, sakkama ’kände juurima’ ning nõnda seostuks nime teke viljeldava maaga. Ka Tarveli meelest jätab Sagadi maastik Põhja-Eesti kohta oma suurte taludega põlise kultuurmaistu mulje. XVI saj kuulus Sagadi-Väikeküla Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. Uusküla mõis (hoff to Vsskül) rajati XV saj lõpus ning läks 1523 Sagadi valdusse, hääbudes XVI saj keskel. Sagadi mõisal oli kaks abimõisat, ↑Oandu samanimelises külas ja Paduri praeguses ↑Vila külas. Sagadi ja Tepelvälja piirile jäävad endise Soopõhja küla talud. Vrd Kakuvälja. – MA
Alvre 1985: 98; Bfl: I, 276, 841; EO: 18; KN; KNAB; LUB: XII, 636; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 30–31, 45, 101–102

Sipa1 ‹`Sippa ~ -sse ~ -le› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Sipp, 1583–1589 Sippa, 1591 Libla eller Sippa, 1664 Sipp (mõis).  A4
● 1414 on mainitud mõisat nimega Libell (1527 Lybla, 1597 Libell, Liebell). 1583–1589 oli Sipa küla Libella mõisa all, külanimi sai hiljem ka mõisa nimeks. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Sipa külaga. Sipa mõis jäi Kullamaa, küla Märjamaa khk poolele. Sipa nime aluseks võiks olla isikunimi Sipp ‹ Sibbert (Sigbert), Sippo ‹ Sigfrid. Kasari jõe läänekaldal (Kul) Sipa mõisast põhjas on Seljaküla, nimetatud Sipa mõisa heinamaa Seljametsa järgi (1904 Selja mets), selle kõrval oli Selja karjamõis (sks Kronenthal). Idakaldal (Mär) on Sipa küla idaosa Metsaküla (1811 Metskül, 1844 Metsakül), mille piires paikneb endine Keha karjamõis (sks Libella, 1871 Kaehha, vrd 1923 Libella talu, 1929 Libella karjamõis). – MK
Bahlow 1967: 487; Bfl: II, 195, 732; BHO: 552; EAA.1864.2.VI-69:329, L 307p; ERA.T-3.24.197, L 2, 3; KN; Nimikirja 1984: 151; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:247, L 71; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:41, L 54; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24

Võõpsu1 [`võõpsu] ‹`Võõpsu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võ̭õ̭pso ‹-he› Räp – alevik Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1428 у Выбовске, 1558 Weipso, 1582 Wybowka, 1588 Wybowsk, 1601 Wibowsck, 1627 Wybofsky, Wiepsa, 1630 Wäps kylla, 1638 Wibowsky, Webowsky, 1686 Wibofska, 1798 Wöbs (karjamõis), u 1910 М. Вебсъ, 1923 Võõbsu; vn Выбовск.  A1
● Varastes mainingutes on tegemist küla ja kõrtsi nimega, kõrts oli olemas hiljemalt 1601. Võõpsu karjamõis, mis asutati 1638, ei jäänud püsima. XVIII saj algupoolel rajati Räpina mõisa karjamõis uuesti. Sajandi lõpupoolel oli külast alles jäänud Lokuta küla, kunagine Võõpsu küla talurühm. Võõpsust kujundati Räpina mõisa kõrvalmõis, Räpina mõisa saksa nimi XX saj alguses oli ametlikult Rappin mit Wöbs. 1857 asutati Võõpsu kõrvalmõisa maadele alevik (Võõpsu liin). Alevik kasvas kuni 1920. a, pärast seda kadusid ühendusteed üle Pihkva ja Lämmijärve ja Võõpsu kaotas oma tähtsuse sadama ning kaubanduskeskusena. 1920 sai Võõpsu siiski Räpina vallast eraldatud aleviks, ent 1938 taandati taas alevikuks. Võõpsu nimi sisaldab kõige tõenäolisemalt kunagist jõenime *Võõbo ~ *Võõp ja sõna suu, kuna asula paikneb jõe suudmest ülesvoolu esimeses kõrgema maaga kohas, kuhu asustus üldse sai tekkida. Esimesena esitas suu-seletuse Võõpsu nimele L. Kettunen. o-häälik nime lõpus, nt 1558, võiks viidata ka järelosale -soo. Vähem usutav, kuid siiski võimalik on, et Võõpsu nimi ei sisalda üldse jõesuuet märkivat sõna -suu, vaid mitmuse omastava käände vormi `Võõpsu (`Võõpso) küla. Venekeelsetes allikates on näha eri liiteid: Võhandu jõgi on Выбовка, Võõpsu küla Выбовск. Asula on oma venekeelse, ka saksa ja rootsi keeles pruugitud nime saanud samuti jõelt. Vrd Võhandu jõgi, Võõbu, Võõpste. – ES
BAL: 688;  EAA.308.2.104, L 1; EO: 163; Mellin; PA I: 96, 264; Rev 1601: 19; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Roslavlev 1975: 7, 17, 24; SeK: 191; Vene TK 42; ÜAN